Kolmapäeval 8.04 kell 11.30 avatakse Toompea lossi galeriis Kadi Pajupuu näitus SINANE.
Lapsena käisin kord Toompeal väikeses trükikojas, sain mälestuseks tinaliistaka oma nimega, see oli soe ja peegelpildis. Trükikoda tundus pime ja dramaatiline. Siis olin siin parimate ülikoolilõpetajate vastuvõtul aastal 1986.
Stagnatsiooni kuldaeg, kui piinlik, aga vähemalt ei olnud ma komnooreks
astunud. Sõber tegi kaheksakümnendatel Toomkiriku katuse plekitöid, nägin torni oma esimese töökoha aknast. See oli sokivabrik Punane Koit, samal
korrusel on nüüd EKA tekstiiliosakond.
Olen leiutaja, tegelen tekstiilitööriistade arendamisega. 2009. aastal
kaitsesin kasuliku mudelina EE00815U1 “Viimistlusmaterjali valmistamise
meetodi”, see oli viis kududa soomuselist pinda, mille moodustasid
erikujulised detailid. Siinsel näitusel on töid plekist ja puust
soomustega. Liigun etteaimatavast tulemusest eemale, mosaiiksuse suunas.
Lasen tööl ennast üllatada. Vahel kaotan ja pettun.
Materjal on mulle oluline. Alumiinium elab oma mitmendat elu: teeninud
trükiplaadina Tallinna Raamatutrükikojas, siis on ta vermete läbi
sündinud graafiku kuivnõelatõmmised meie ateljees, nüüd lõigutud ja
põimitud töösse, abiks kiirköitja augurauaaugud ja taimede sidumise
traat. Veider, et neid taimi peab siduma. Vaibalõimena on traat metalli
kudumisel ainuvõimalik, niit puruneks nagu sõrmenahk sageli teeb, kui
töökindad unustan.
Seesinane on sõna rõhuga sellel ja siinsel. Vanamoodsate sõnadega
maiustan lugedes 17. sajandi piiblitõlkeid. Kadunud kõlad ja
vanatestamentlikud lood liigutavad ja annavad ajalikkuses tuge ja
tähendust.
Päevalillevälihospital. Sõda ikka kestab.
Parimate tervitustega
Kadi